tänaõhtune linn annab alla
raske päike niriseb mööda seinu
alguses neelab oleviste
siis katedraali
lõppeks toompea müürid
langemas all-linna videvikku
kaubarongide ääres mängivad lapsed
uitavad kodutud koerad
mööduvatel naistel on õhetavad põsed
ja kiirustavad sammud
taamal mõned jõlkuvad kaagid
armastavad paarid
hajali mõtted
jahivad sihtmärki
unistust kauget
kuskil teispool
pulstunud sarkasmi
on armastus ikkagi olemas
nii nad räägivad
ja silitavad rahustavalt pead
hämaras toas praen kartuleid
ja avan veini
varsti peaksid
sa tulema